Una hakkas meid õpetama kohe, enne kohalejõudmist. Me ootasime kuu aega, et esialgselt 5 minutiga transpordi teenust pakkunud firma ütleks meile, et millal siis lõpuks oleks võimalik hobune kohale tuua. Suhtlus oli, kergelt öeldes, vaevaline. Lõpuks hakkasin otsima muid variante ja jõudsin sinnamaale, et me siis toome ta ise ära. James oli nõus ning mingis hullumeelses udus, et mu uus hobune ei jõuagi iialgi oma uue kodumaa pinnale, hakkasin ma kiirelt korraldama.
Laenasime kahehobuse auto, broneerisime laevapiletid, hotelli ja James omalt poolelt korraldas vajalikud paberid hobuse väljaviimiseks Taanist. Kui ma ütlen, et meil kõik väga hästi õnnestus, siis ma valetaks.
Esimene kõige suurem ebaõnnestumine oli see, et ma alahindasin, kui ärevile me läheme ja kui raske on leida remondis olevas terminalis laeva sõidu väravat. Õnneks saime 5 minutit enne peale sõidu sulgemist siiski õigesse kohta ja juba laevas olles õnnestus ka uuesti hingama hakata.
Teiseks ei olnud me üldsegi mõelnud, et november on kehv kuu ilmastikuolude poolest. Päras lõunapausi Ikeas ja Hööksis hakkas kiirelt pimenema, ning mingit õudsat loppa taevast alla sadama. Ma üritasin küll positiivne olla, ent Marti oli ilmselgelt väsinud kogu sellest pullist. Teel olles otsustasime, et kuna Rooti-Taani silla ületamine on tasuline, siis me võime samahästi kasutada ka praami ja maha viilida hulga sõiduaega ning selle asemel laevas puhata. Taani poolel oli õnneks sajuta ning ülejäänud sõit kulges tähistaeva all.
Kohale jõudes pakkisime peale heinad ning muu kraami, saime õpetussõnad, kuidas sööta, joota ja tagasisõidu plaani koostada. Nimelt nõuavad Taani ja Rootsi võimud, et loomade transportimisel on tunnikava. Hotellis võtsingi Google mapsi ette, ning koostasin meile kava. Laeva ja praamisõitu, muideks, arvestatakse loomale puhkeajana. Joogipausid olid planeeritud tanklatesse ja pikema pausi plaanis samuti ühte puhkekohta, kus saaks isegi lõunat süüa.
Hommikul varakult pakkisime peale hobuse ja alustasime sõitu praamile. Kuna tegu oli kolmapäeva hommikuga, siis Kopenhageni ümbrus oli üsna tihe, ent jõudsime 15 minutilise hilinemisega siiski praamile. See oli hea koht katsetamiseks, et kuidas Una reageerib laevasõidule. Unal oli üsna ükskõik, sest süüa ju oligi. Tee Stockholmi kulges oluliselt paremini, sest oli päikseline päev ja teed tühjad. Joogipausidel Una küll juua ei tahtnud, ent oli sõbralik meie vastu endiselt.
Kõige suurem hirm oli meil laevale jõudmine, tahtsin sadamas olla kella 4 ajal, et jõuda enne õhtuseid ummikuid. Jõudsime isegi 30 minutit varem! Muidugi mõista olin ma plaani teinud varuga, et juhul kui mingi mure on, siis on meil pisut varuaega. Sadamas avastasin ma, et Una on oma fluffyd reisipäitsed igaks juhuks ära lõhkunud. Üritasin siis panna talle varuks ostetud päitseid, aga need osutusid talle lootusetult väikeseks. Õnneks olin kaasa võtnud karabiine ja parandasin siis käepäraselt ära lõhutud päitsed.
Laevas kulges samuti kõik rahulikult. Hobune hakkas lõpuks jooma ja tundus olevat pisut nördinud, et me ei kavatsegi teda välja lasta. Samas, süüa ju oli, ning järelikult polnudki kõige hullem. Tegime lahti kõik luugid ning jätsime ta maha. Iga kahe tunni tagant käisime me kontrollimas, et millega ta tegeleb. Igal korral oli tal hea meel meid näha, jõi ja nurus pai ning meie saime tema boksi pisut õhtutada.
Laevalt maha sõit läks samuti viperusteta, teepeal võtsime ühe hobuse veel kaasa ning põrutasime koju. Koju jõudes õnneks hobune mäletas kuidas kõndimine käis ning me jalutasime pisut maneežis, sellal kui Marti autosid ümber pakkis.
Mis ma sellest õppisin?
- Ole kõigeks valmis! Meil olid kaasas rohud, valuvaigistid, rahustid, lisanöörid, varukarabiinid jms. Õnneks ei läinud miskit peale karabiini vaja, aga alati ei pruugi nii hästi minna. Mõtle välja, mida sa kavatsed mingis olukorras teha ja veendu, et kõik vajalik on olemas ja lihtsasti ligipääsetav.
- Planeeri pikemad sõidud täpselt välja. Tea, kus ja mis kell sa olema pead, et vältida halba üllatust, et 100 km on veel minna aga aega on 10 minutit. Kui juhtub, et teeolud või mõni muu asi ei võimalda õigeks ajaks jõuda, siis saad varakult plaani muutma hakata.
- Laevas olles kontrolli hobust iga paari tunni tagant, õhuta ning palu võimalusel ventilatsiooni sees hoida. Auto juurde pääseb ainult koos turvamehega, kes sulle infolauast kohale kutsutakse ja laevakompaniil ei ole õigust sul keelata alla minemast. Meie sõidu ajal oli paar kuud tagasi olnud juhtum, kus autotäis hobuseid lämbus laeva ning seetõttu ei öeldud meile kordagi midagi halvasti, kui me keset ööd tahtsime alla minna.
- Võimalusel lase kellelgi teisel see asi ära teha. Oma hobusega on kindlasti parem ise reisida, ent uue hobuse toomisel lisandub fakt, et sa tegelikult ei tunne hobust ja ei tea päris täpselt mida temalt oodata. Muidugi tehtav, aga minult ilmselt kogu see närvipinge ja stress röövisid vähemalt aasta.
PS. Need neli pilti on ainukesed, mis ma sellel reisil tegin… Ja ma üldiselt olen üsna photohappy, ehk ilmselgelt olin ma väga ärevil.
The Amateur Dressage 