Aega on mööda läinud ja võistlemist vähemaks jäänud, aga torisev vanadusiga aina läheneb ehk lubage uhkelt esitleda – kuidas mu päev tallis surmkindlalt ära rikkuda:

• Asjad vahekäigus. Enamikes tallides on vahekäigud üsna kitsad, seega asjade seal hoiustamine tundub väga nõme kõigi tallielanike suhtes. Rääkimata siis hobustest – kui on kuskil midagi, mida või mille otsa nad end lõhkuda suudavad, siis ära nad selle kasutavad. Samal põhjusel oleks kena klapitavad sadulapuud alla klappida. Eriti halb on minu arvates tallivahel toidutopside ja –tünnide  hoiustamine. Hobused võivad pääseda lahti ja nii on ohtlik olukord kerge tekkima.
• Lahtised koerad. Mulle hullult koerad meeldivad. Nagu väga, mul endal on ka mõni elu jooksul olnud. Ja mulle väga meeldivad kuulekad koerad, kes talli juures hangivad oma omanikul sabas, kannavad tema stekke ja on muidu ülitoredad. Paraku olen ma selliseid kohanud täpselt 1. Ülejäänud kipuvad ikka aegajalt omapead uitama, märgistama heinarulle, mahaulatuvaid tekke ja alati ebasobivas kohas põõsast välja hüppama. Tavaliselt koeraomanikud siis kohe kaitsevad ennast, et oi, aga nemad küll maha ei kuku, kui neil hobune ehmatab. Tore! Mina esiteks ei ole nii hea ratsutaja ja teiseks ma tahan trenni teha nii, et võimalikult vähe väliseid faktoreid seda mõjutab. Ja päriselt, mulle teelt ka koerad meeldivad. Ma ei taha neist ei auto ega hobusega üle sõita ainult sellepärast, et nende omanikel on roosad prillid ees ja nad arvavad, et need koerad on maailma kuulekaimad ja ei tee kunagi ühtegi ülaltoodud pahandustest.
• Lahtised hobused. Jube lahe, kui sa oled hobulausuja ja su hobune sulle pidevalt järgneb. Aga siiski, ei ole midagi ebameeldivamat, kui ratsutada maneežis ja poole ringi pealt avastada, et keegi on oma hobuse hängima raja kõrvale selleks ajaks, kui nad takistusi ära panevad. Hobune on hobune on hobune. Ratsutamine on niigi risky business – kas peab seda pidevalt mõtlematustega veelgi keerulisemaks tegema? Ja jällegi, paljudel taandub see kukkumisele. Aga oletame, et su lahtine hobune sööstab mõnele ratsanikuga hobusele kallale ja lõhub tolle märkimisväärselt ära. Oled sa valmis väikese mugavuse nimel kellegi hobust kinni maksma?
• Oma hobuse järelt koristamine. Platsilt junnide ära koristamisest ma üldse ei räägigi. Ei oota, räägin küll. Ma saan aru, et vahel ununeb kõigil… Aga kui sul olukord, kus igal hommikul kaks platsi on täis junnitatud, siis vaikselt jääb mulje, et öösiti käivad kummitushobused. Või kui sa tahad olla korralik, siis viimase ratsutajana pidevalt 8 hunnikut ära koristada ei ole ka tore.
  Lisaks siis muidugi kõik muu – puhastasid hobust vahekäigus? Igas tallis on hari. Pesid oma hobuse mudaseid jalgu. Hari. Lõikasid lakka? Hari. Hobune tegi oma hunniku teel tallist platsile? Hark. Ma veel ei ole olnud tallis, kus maagilised päkapikud sinu asju koristavad. Tahaks, aga ei ole.
• Tuled. Suvel on see probleem nii tühine, aga praegu, novembris, on see elu. Kõigepealt kustutamine. Ma usun, et osades tallides on juba uhked led tuled, mis kiirelt käima lähevad ja seega see peavalu jääb ära. Aga meil, tavakatel, kipuvad olema vana kooli lambid, mis näiteks maneežis võtavad ikka hulka aega enne kui need uuesti põlema lähevad. Oleks ju tore, kui enne kustutamise teed minna, võiks kontrollida, et ega äkki ei ole teisi ratsutajaid trenni asutamas.
  Üldkasutavad ruumid– kui tallis parasjagu 6 inimest asjatab, siis äkki ei ole mõttekas sadularuumis igal käigul tulega plõksida?
  Lõpuks, kui sa ikkagi asutad tallist minema ning sulgemisaeg on käes ja sinu auto parklas viimane, siis lase küll kõik võimalikud ja võimatud tuled kustu.  Muidugi enne kontrolli, et sa kohalikku tallimeest pimedusse ei uputaks.

Aitab küll vist, muidu jääb veel erilise toriseja mulje. Aga teie omad?

Esimese osa leiab siit.