Leidsin selle postituse draftsidest. Alustasin ma seda siis, kui olin lugenud läbi esimese raamatu – aga näe, kannatlikkus tasub ära ja nüüd saan ma kirjutada lausa nelja raamatu kohta.

Raamatu keskne tegelane on noor kolmevõistleja Jules, kes on võtnud nõuks jõuda Ameerika tihedas konkurentsis oma ala tippu. Loomulikult, kui kõik läheks plaanikohaselt, siis oleks tegemist ühe kehva sarjaga. Seega takistusi lendab teele igast suunast. Ma nüüd ei hakka sisukokkuvõtet tegema, aga vähemalt jääb autori tekstist mulje, et ta üsnagi teab, millest kirjutab. Ehk siis hobukohad on realistlikud, katkised hobuseid ei parane nädalaga ja rahamured ei lahene võlukepikese liigutusega.

Mis mind isiklikult natuke häirima jäi, oli peategelase isekus. Ma muidugi saan aru, et selleks, et õnnestuda, peab isekas olema – aga see tütarlaps ei adu nagu üldse ära, et ratsasport on tegelikult tiimiala. Jah, sa võid nühkida oma ühe hobusega mingit unistust iseseisvusest ja sõltumatusest – aga kui sa tahad olla proff tallitäie klientide hobustega ja korralike sponsoritega, siis sa paraku pead olema ka tiimimängija. Muidugi, eks enamus tema probleeme ka alguse saab isekast käitumisest ja autor on oma blogiski välja toonud, et lugedes oma esimese raamatu esimest kavandit, tundub tallegi Julesi tegelane erakordselt isekas. Muide, tolle versiooni nimi on „Such a clever trainer“. Ja muidugi, neljanda raamatu lõpuks on ta iseloom paranenud – aga, mina, kes ma oma iseloomu vigadega kimpus olen, tahaks kirjanduskangelaselt näha kiiremat arengut. Äkki viiendas osas?